Mis on ülistus, mida me oma Jumalale pühapäeviti kirikus laulda tavatseme? Kas on see midagi ülevat iseeneses või saab ta selleks läbi meiepoolse panuse, Jumala väe või hoopis muusikalise kvaliteedi kaudu? Olen sellele mõelnud juba pikemat aega. Tavaliselt on meil kombeks ülistuse ideaaliks pidada muusikalise kvaliteedi ja vaimulike väärtuste ühendamist, mida on üldiselt raske saavutada. Nii selle kui tolle puudumisel aga kannatab meie kogemus ülistusest. Oletame, et muusikalise kvaliteedi probleem leiab lahenduse, kui rohkem proovi teha. Kuidas aga on vaimuliku kvaliteediga?
Öeldakse, et ülistus peaks tegelikult olema kõiges, mida me iganes teeme. Meie igapäevane elu peab austama Jumalat ja olema talle ülistuseks. Siin peitub minu arvates rohkemgi tõde, kui algul võiks arvata. Olen kuulnud ühest pastorist, või õigemini pastoriprouast, kes viibis mõnda aega vaimulikus õppeasutuses ning oli oma kogudusse tulles frustreeritud, avastades, et inimesed tulid koosolekule selleks enne valmistumata. Probleem oli selles, et alles koosolekute lõpu poole hakkas Jumala vaim koguduses liikuma. Temale aga oli Jumal ilmutanud suuri asju, mis võiksid sündida, kui inimesed ilmuksid koosolekule juba Jumala ees valmistatud südamega. Kui me püsime alati Jumala läheduses ja meie süda tänumeeles, siis on ka meie pühapäevane ülistus midagi hoopis muud. See muusikaline ülistus ja laulud, mida me Jumalale laulame, saab olla vaid kirsimarjaks koogil, milleks on meie elu. Ilma selle koogita pole kirsimari enam seesama.
No comments:
Post a Comment