Κυριέ θέε

Κοιτάξ με
πως έιμαι σοβαρός
πως θέλω να σου πω
πως σε αγαπώ

Κυριέ θέε
πως έιμαι τυχερός
γιατί έισαι εδώ
και μπορώ σε σενα ζω

Κυριέ θέε

Kirsimari

Mis on ülistus, mida me oma Jumalale pühapäeviti kirikus laulda tavatseme? Kas on see midagi ülevat iseeneses või saab ta selleks läbi meiepoolse panuse, Jumala väe või hoopis muusikalise kvaliteedi kaudu? Olen sellele mõelnud juba pikemat aega. Tavaliselt on meil kombeks ülistuse ideaaliks pidada muusikalise kvaliteedi ja vaimulike väärtuste ühendamist, mida on üldiselt raske saavutada. Nii selle kui tolle puudumisel aga kannatab meie kogemus ülistusest. Oletame, et muusikalise kvaliteedi probleem leiab lahenduse, kui rohkem proovi teha. Kuidas aga on vaimuliku kvaliteediga?

Öeldakse, et ülistus peaks tegelikult olema kõiges, mida me iganes teeme. Meie igapäevane elu peab austama Jumalat ja olema talle ülistuseks. Siin peitub minu arvates rohkemgi tõde, kui algul võiks arvata. Olen kuulnud ühest pastorist, või õigemini pastoriprouast, kes viibis mõnda aega vaimulikus õppeasutuses ning oli oma kogudusse tulles frustreeritud, avastades, et inimesed tulid koosolekule selleks enne valmistumata. Probleem oli selles, et alles koosolekute lõpu poole hakkas Jumala vaim koguduses liikuma. Temale aga oli Jumal ilmutanud suuri asju, mis võiksid sündida, kui inimesed ilmuksid koosolekule juba Jumala ees valmistatud südamega. Kui me püsime alati Jumala läheduses ja meie süda tänumeeles, siis on ka meie pühapäevane ülistus midagi hoopis muud. See muusikaline ülistus ja laulud, mida me Jumalale laulame, saab olla vaid kirsimarjaks koogil, milleks on meie elu. Ilma selle koogita pole kirsimari enam seesama.

Κυριέ Θέε

Κοιτάξ με
πως έιμαι σοβαρός
πως θέλω να σου πω
πως σε αγαπώ

Κυριέ θέε
πως έιμαι τυχερός
γιατί έισαι εδώ
και μπορώ σε σενα ζω

Κυριέ θέε

Halb harjumus

Mul oli halb harjumus, millest ma ei suutnud vabaneda. Pikapeale hakkasin isegi seda vihkama. Kord Issandaga rääkides ütlesin talle: "Ma usun, et olen sellest nüüd vaba." Issand aga vastas "Miks sa arvad, et oled nüüd sellest vaba?" Kaalusin erinevaid vastuseid mõttes ja ütlesin "Sest ma vihkan seda nii väga!"
"Väga paljud, kes oma halbu harjumusi vihkavad, on nendega ikkagi seotud."
Tahtsin uuesti vastata ning öelda, et olen vaba, kuna suudan pikka vahet pidada, enne kui uuesti sellega tegelen, kuid mõistsin, et ka see vastus ei piisa. Algusest peale oleksin tahtnud vastata, et olen vaba, kuna Issanda ohvri veri on minu eest valatud ning kõik minu haigused ja patud sellega ära võetud, kuid ma lihtsalt ei leidnud endas usku, et seda tõsimeeli öelda.

Minu usk

Ma läksin Issanda juurde ja me hakkasime koos edasi minema, kuid maapind mu jalge all tundus äärmiselt haprana, umbes nagu kõnniksin õhukesel jääl ja võiksin iga hetk läbi kukkuda. Vaatasin küsiva pilguga Issandale otsa. "See on sinu usk," ütles ta mulle ja ma palusin teda, et ta ei laseks mul kukkuda, kui see murduma peaks.

Psühhiaatria põhitõed

Miski pole lihtsam kui kellegi hullumeelseks tembeldamine: Kui ta on nõus möönma, et ongi võib-olla hull, siis võime teda kiita ja öelda, et probleemi teadvustamine on juba samm paranemise suunas. Kui ta seda aga eitab, siis võime öelda "Vaeseke, ta ei saa aru ka."