Tuesday, March 18, 2008

Ristimine

Mis on ristimine peale välispidise rituaalse toimingu, mille uued kirikuliikmed peavad läbi tegema? Ristimise sõna eesti keeles on tõlkevasteks kreekakeelsele sõnale βαπτίζω, mis tähendab sisse kastma, pesema, immutama või isegi uputama. Eestikeelne sõna on reserveeritud sakraalsele toimingule, aga vanas kreeka keeles on see täiesti argine. Peale Uue Testamendi võib seda kohata näiteks kreekakeelses hapukurkide sissetegemise juhendis. Mõnes mõttes oli argine ka Ristija Johannese tegevus, kuivõrd Moosese seadus käsib paljudel puhkudel puhastumiseks ennast veega kasta.

Mõndagi oli Johannese ristimises siiski ka erilist. Johannes kuulutas, et Jumal tuleb ja käskis inimestel oma südames Jumalale teed rajada, sest muidu tuleb Jumal teerulliga. Kõik, mis talle ette jääb, heidetakse kõrvale. Johannes kuulutas meeleparandusristimist, mitte aga mõne üksiku patu pesemist. Inimesed tulid vabatahtlikult tema juurde, kuigi ta ei olnud preester. Nad tunnistasid talle oma patud ja tema kuulutas neile Jumala armu ja andeksandmist tuttava ja tähendusliku vettekastmisega. Eesmärgiks oli inimeste südamete pööramine Jumala poole.

Kui Jeesus tuli, jätkas ta ristimist, "kuigi Jeesus ise ei ristinud, vaid tema jüngrid" (Jh 4:2). Jeesuse esimeseks kuulutuseks on Piiblis "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" (Mt 4:17). Ristimine on kristliku elu alustamise tähiseks kõigis kristlikes kirikutes kogu maailmas ja markeerib Jeesuse ja Johannese ühist sõnumit: Sea oma asjad Jumala ees korda, sest Jumal tuleb inimeste lähedale ja kavatseb korda saata midagi suurt! Ristimise sisu on meeleparandus. Tõeline meeleparandus kannab vilja. Viljast räägivad nii Jeesus kui Johannes, samuti viljatusest ja selle tagajärgedest.

Jumala suur kavatsus on see, et ta on nõuks võtnud tagasi võita oma loodu ja armastatu südame. Jumal tuleb nagu põllumees oma põllule lõikama, sest tema oma on "maailm ja kõik, kes seal elavad" (Ps 24:1). Meeleparanduse vili on esmalt see, et meie ise ja meie süda kuuluvad Jumalale. Teiseks aga see, et Jumala süda meie kaudu saab avalikuks teistele inimestele ja nende südamed Jumalale. See ongi meeleparanduse vili ja lõikus - viia Jumal kokku oma mõrsjaga meie sees ja maailmas. See on ülim siht, mille poole on suunatud kogu Jumalast inspireeritud tegevus. Meeleparandusest ja ristimisest aga saab kõik alguse.

Sunday, December 16, 2007

Head filmid

Ajateenistus on kasulik juba ainuüksi seetõttu, et seal on võimalik teada saada, millised on head filmid ja millised halvad, millised mõttetud ja millised mõttekad. Hea film on selline, mis ei ole mõttetu. Mõttetu film on selline, mis sunnib sind pidevalt kaasa mõtlema, ega lase sul rahulikult oma asjadega tegeleda. Üks mõttetu filmi tunnuseid on kindlasti liiga ulatuslikud dialoogiosad ja üldse igasugune verbaalne informatsioon, eriti kui sellega püütakse sind lakkamatult millegi üle mõtlema panna või mingit tähendust sulle edastada. Mõttetutel filmidel on vahel palju tegevusliine, mis on üksteisega nii vähe seotud, et ilma suurema pingutuseta ei saagi aru, miks nad üldse olemas on.

Hea film loob hea tuju ja ei sega end liiga palju sinu asjadesse. Hea filmi ajal saab näiteks naisega mehkeldama hakata või võileiba tegema minna, ilma et pärast tagasitulles millestki ilma oleks jäänd. Hea film tähendab 1,5-2h aktsiooni ja pidu läbi. Heal filmil ei ole värve ära rikutud - ei ole nii, et kõik on kollane või roheline.

Nüüd ma tean, millised on head filmid ja millised halvad ja mõttetud.

Sunday, August 12, 2007

Teemant

Jumal kasvatab meid umbes samamoodi kui lihvitakse teemante. Teemantid on teadupoolest kõige kõvem materjal maailmas. Meie aga oleme arvatavasti kõige kangekaelsemad elusolendid maailmas. Teemante saab lihvida üksnes teemantitega, sest miski muu ei suuda neisse jälge jätta. Piibel ütleb Jumala kohta, et "puhta vastu Sa oled puhas ja kõvera vastu Sa osutud keeruliseks". Ja nii ongi. Jumal paneb meid silmitsi meie kangusega ning ohuga kaotada meie elust see, mida me Tema hooleks jätta ei usalda. Teisisõnu, lihvib meid kui teemante meie oma konarusi kasutades. Lihvimise tulemusel muutub teemant hinnaliseks ning Jumala koolituse läbimine teeb inimese hindamatuks.

Sunday, May 27, 2007

Κυριέ θέε

Κοιτάξ με
πως έιμαι σοβαρός
πως θέλω να σου πω
πως σε αγαπώ

Κυριέ θέε
πως έιμαι τυχερός
γιατί έισαι εδώ
και μπορώ σε σενα ζω

Κυριέ θέε

Kirsimari

Mis on ülistus, mida me oma Jumalale pühapäeviti kirikus laulda tavatseme? Kas on see midagi ülevat iseeneses või saab ta selleks läbi meiepoolse panuse, Jumala väe või hoopis muusikalise kvaliteedi kaudu? Olen sellele mõelnud juba pikemat aega. Tavaliselt on meil kombeks ülistuse ideaaliks pidada muusikalise kvaliteedi ja vaimulike väärtuste ühendamist, mida on üldiselt raske saavutada. Nii selle kui tolle puudumisel aga kannatab meie kogemus ülistusest. Oletame, et muusikalise kvaliteedi probleem leiab lahenduse, kui rohkem proovi teha. Kuidas aga on vaimuliku kvaliteediga?

Öeldakse, et ülistus peaks tegelikult olema kõiges, mida me iganes teeme. Meie igapäevane elu peab austama Jumalat ja olema talle ülistuseks. Siin peitub minu arvates rohkemgi tõde, kui algul võiks arvata. Olen kuulnud ühest pastorist, või õigemini pastoriprouast, kes viibis mõnda aega vaimulikus õppeasutuses ning oli oma kogudusse tulles frustreeritud, avastades, et inimesed tulid koosolekule selleks enne valmistumata. Probleem oli selles, et alles koosolekute lõpu poole hakkas Jumala vaim koguduses liikuma. Temale aga oli Jumal ilmutanud suuri asju, mis võiksid sündida, kui inimesed ilmuksid koosolekule juba Jumala ees valmistatud südamega. Kui me püsime alati Jumala läheduses ja meie süda tänumeeles, siis on ka meie pühapäevane ülistus midagi hoopis muud. See muusikaline ülistus ja laulud, mida me Jumalale laulame, saab olla vaid kirsimarjaks koogil, milleks on meie elu. Ilma selle koogita pole kirsimari enam seesama.

Saturday, May 26, 2007

Κυριέ Θέε

Κοιτάξ με
πως έιμαι σοβαρός
πως θέλω να σου πω
πως σε αγαπώ

Κυριέ θέε
πως έιμαι τυχερός
γιατί έισαι εδώ
και μπορώ σε σενα ζω

Κυριέ θέε

Thursday, May 24, 2007

Halb harjumus

Mul oli halb harjumus, millest ma ei suutnud vabaneda. Pikapeale hakkasin isegi seda vihkama. Kord Issandaga rääkides ütlesin talle: "Ma usun, et olen sellest nüüd vaba." Issand aga vastas "Miks sa arvad, et oled nüüd sellest vaba?" Kaalusin erinevaid vastuseid mõttes ja ütlesin "Sest ma vihkan seda nii väga!"
"Väga paljud, kes oma halbu harjumusi vihkavad, on nendega ikkagi seotud."
Tahtsin uuesti vastata ning öelda, et olen vaba, kuna suudan pikka vahet pidada, enne kui uuesti sellega tegelen, kuid mõistsin, et ka see vastus ei piisa. Algusest peale oleksin tahtnud vastata, et olen vaba, kuna Issanda ohvri veri on minu eest valatud ning kõik minu haigused ja patud sellega ära võetud, kuid ma lihtsalt ei leidnud endas usku, et seda tõsimeeli öelda.